Pildialbum

Eile õhtul käisime Esmaeliga Malagast ja ta sõbraga Cala de Mijas, istusime rannas jõime sangriat ja viitsime niisama kasulikult aega. St kulutasime kasulikku aega et tänane päev ka kindlasti maha magada.:D Mariana on siiani haige. Täna rääkisin pikemalt Inmaga. Ta oli meeldivalt üllatunud kuidas ma hispaania keelega hakkama saan. Tänud Esmaeli saamatusele inglise keel ära õppida:D Inma andis Mariana jaoks ühe musta tabletti mis tema sõnul aitab teda alati ja teeb hästi rõõmsaks!? :D Pean Inma kohta üteldu vist tagasi võtma. Ta on päris normaalne.

Nigeeria Hispaanias

Kolm nädalat tagasi hakkasime Eestist siia poole tulema. Selle tähtpäeva puhul sõime Mivina nuudleid. Venelasi koos oma äridega jagub igale poole, ka Fuengirolasse (häälda: Fuenhiola)
Eile ütles Mister India, et mul on vaja täna restoranis kohal olla. Ise on ta Madridis. Ütles et kõik on räägitud ja et inimesed ootavad mind. Restorani nimi on El Jardin (el hardin). Jõudsin isegi õigeks ajaks kohale ja astusin sisse. Kolm naist askeldasid seal. Üritasin hispaania keelt purssida et head muljet jätta ja ütlesin et olen Liana ja peaksin siin tööd saama. Vanem naine andis mulle mingi lipiku numbriga millele helistada ja et ma tuleks tagasi kaheksa ajal. Liikusin vihaselt tagasi kodu poole ja helistasin Mister Indiale. Ta lubas kõik korda ajada ning tagasi helistada. Jõudsin juba koju kui ta helistas ja ütles et ole kümne minuti pärast seal, üks ülemustest on siis kohal. Umbes 34kraadises palavuses ajab selline asi eriti närvi.
Mees kellega pidin rääkima oli patsiga taanlane. Järjekordselt ma nime ei mäleta, aga mees oli väga sõbralik, vaatas mu CV veel üle ja rääkis restoranist. Tänane jäi sinnapaika et helistab mulle homme ja lähen homme sinna õppima. Muy bien:)
Eile käisime kahe nigeeriga Malagas, Aafrika restoranis söömas. Naljakas oli tagasi Malagas olla, kuna lubasime et kui sinna läheme siis ainult tagasi kojuteel. Aafrika restoranis olime ainukesed valged inimesed.

Kõik oli väga äge hetkeni kui Greg ja King (jah, King) tellisid endale mingid taldrikutäied liha ja meie küsimuse peale mis kurat see veel on, tuli mõlema poolt "Goat head". Head isu!
Aafrika restoranis ei hoidnud me ennast viskiga tagasi ja kui tagasi Fuengirolasse jõudsime hüppasime kodust läbi, vahetasime riided ja kiirustasime klubisse. Võib olla oli see veidi liigse alkoholi süü, võib olla ongi meie mänedzer idioot, igal juhul läks meil ütlemiseks, kuna Sami tahtis ikka et me ukse juures seisaksime ja inimesi sisse kutsuks. Talle ei saanud selgeks teha, et me üritaks veel endale sobivamal moel ja et tal juba enivei on üks tüüp ukse juures kes teenib lihtsalt sellega et annab flaiereid nendele kes juba on ise uksest sisse astumas. Seda seletamist siia kirjutada oleks liiga pikk jutt. Igal juhul me pole kindlad kas me sinna tagasi tahame minna. Saan aru, et tema on ülemus, aga see ei pane mind lolle inimesi kannatama. Leo teab ühte pubi, kuhu otsitakse flaiereid. Võimalik et lähme proovime seal. :D
Täna käisin Gregiga Torremolinoses chinos söömas ja interneti kohvikut üle vaatamas. Gregil on umbes viis interneti kohvikut Costa del Solil. Ühe uue avab ta augusti keskel Fuengirolas. Kui ma peaksin restoranis midagi pe***e keerama oleks mul võimalik seal töötada, kuigi palk on võrreldes restorani omaga umbes pooleks. Tegelikult loodan, et mul läheb Jardinis hästi ja interneti koha saaks Kätlin, kelle ootusi kasvõi aknapesijana 300euri kuus teenida, ületaks see vabalt.:D Greg on pärit Nigeeria kuninglikust perekonnast. Talle ei meeldi Aafrikas elada, kuna ta tahab olla iseseisev aga tema kodumaal pestakse ta jalgu.:D Tema perekond tema siiatulekut ei soosinud. Ta tuli Hispaaniasse kaheksa aastat tagasi ja elas kolm nädalat õues pingil. Ta töötas ühes Benalmadena litsimaja flaierina, kuni sai sõbraks ühe inglasega kes ta järje peale aitas. Mustal mandril on asjad vist tõesti mädad, kui kuninglikust soost inimene on pigem kodutu Euroopas kui kunn oma kodus.
Homme tuleb siia meie sõber Esmael, Malagast. Saame järjekordse intensiivse hispaania keele loengu. Esmael oskab inglise keeles ütelda ainult "English? No English. Spanish!"
PS! tervitan oma emmet, soovilooks oleks CC Catchi Megamix:D

Have a great day for you!

Jõudsime teisipäeva õhtul, ehk siis nädal tagasi Fuengirolasse. Aeg tõesti lendab siin. Elame koos Leonardo ehk Leo ja Inma ehk Bitchiga. Leo on 32-ne, Kolumbiast pärit ettekandja. Inma on 27-ne, päris Hispaanlane. Inmal on värske armastus, umbes kahe nädalane, tema kutt on siin kui Inma on siin. Alati. Bitch on ta sellepärast et ta ei oska inglise keelt. Seega me ei saa aru mida ta räägib meist. Bitchi tiitli teenis ta esimesel päeval kui tõstis meie fööni naiste pissuaari. Korter ise on hästi kena. Meil on kõige suurem tuba. Esimesel õhtul olid siin veel Leo töökaaslased Tony (iluspoiss), üks-paksem-tüüp, ja Alina. Alina on Riiast pärit aga kolis Itaaliasse juba kuue aastaselt. Leo ütleb, et Alina ei ole tema tüdruk aga Alina käib peaaegu iga päev siin, nad söövad, siis on umbes pool tundi Leo toa uks kinni ja siis käivad kordamööda dushi all.
Järgmisel päeval läksime jälle cv-sid jagama. Käisime mõnes kohas. Ikka mitte midagi. Samal õhtul mõtlesime et lähme vaatame klubidesse ka. Kusjuures siin on tunne et nö. majanduslangus vähemalt klubisid ei ole puudutanud. Läksime sisse ühte klubisse ja küsisime kas me PR-dena saaks tööd. Sami (mänedzer/barmen/turvamees) vastas kohe, et millal alustada saate. PR-d ehk flaierid on siin igal klubil. Lihtne seda tööd saada on sellepärast, et tegelikult on seda raske teha ja niisama flaierite jagamine ei tööta. Flaierist on kasu siis kui annad selle inimesele ja ta reaalselt ostab vähemalt ühe joogi klubist. Alustasime järgmine õhtu. Enne käisime Leoga ühte kaugemasse hotelli cv-sid viimas ja Tony juures istumas. Tony jootis meile Ungarist pärit viina taolist kraami, mis tal endal alla ei läinud. Meil töötab põhimõte et alkohol on alkohol.
PR-i tööks on seista tänaval või klubi ukse peal ja hakata inimestega rääkima. Umbes nii: tere, mis tänased plaanid, meil on täna siuke-ja-siuke pidu, kui sisse tuled siis võime hiljem midagi kahekesi teha.:D (tõlge lollidele: see oli nali:) Kui Tallinnas oleks flaiereid, töötaks see võib-olla päris hästi, siin on aga inimesed flaierite poolt lausa ära tüüdatud.

Läksime veidi klubist eemale ja otsustasime et saame hakkama ja et meile ei tee see otseselt ju midagi kui keegi meid näiteks perse saadab. Tegelikult polnud asi nii hull. Kõik kelle nö "ohvriteks" valisime olid sõbralikud ja võtsid flaierid. Iseasi kas nad kõik klubisse lähevad. Need, kes tahavadki klubisse tulla hakkavad enamjaolt meid kaasa kutsuma ja võtavad hästi isiklikult et me just nendega rääkima läksime ja tahavad välja teha. Kuna me alustame tööd Long Islandit lürpides, siis parem on üritada veidi vähem juua.
Esimesel töö-ööl saime tuttavaks kolme India mehega.:D (jah, võite naerda):D Igal juhul unustades fakti et nad on Indiast ja sealt kaasa võtnud kogu oma kommete pagasi ja fakti et nad näevad välja nagu Indiast, on nad päris toredad.:D Kohe tuleb õppetund number-ma-ei-tea-mitmes, ööklubid on vahest väga head kohad et tutvusi saada. Kõik inimesed ei ole klubides täis. Eriti näiteks inimesed Indiast, kes üldjuhul ei joo. Loomulikult räägime seal peaaegu kõikidega et me otsime tööd. Ka nende India omadega. Nad kolmekesi olid kõik nõod. Rääkisin pikemalt ühega nendest, ma kirjutaks nime ka kui ma mäletaks.

Igaljuhul Mister India pakkus mulle oma restoranis tööd. Neil on kahe peale vennaga üks resto meie klubi taga. Mul hakkas veidi kahju rootslasest kelle ta sellepärast järgmine päev lahti lasi. Aga nii ongi, ühe õnn on teise õnnetus. Minu õnn siis seekord:) Rootslane palus pikendust et kuu lõpuni saaks tööl olla. Alustan seal esimesel augustil. Palju õnne mulle, et ma ei pea oma CV-sid linna peal enam jagama, teen peo varsti ja põletan ülejäänud CV-d ära.
Eile me tööle ei jõudnud. Jäime poolel teel kluppi lihtsalt istuma ja rummi lahendama, kui kella vaatasime oli juba piinlikult hilja.:D
PS! Tänased "lihtsalt-niisama-tervitused" lähevad Mihklile, kuna ta ise palus seda. stupid as stupid can be ütleb:
ja kle mind voiksid ka nagu lissalt niisama oma blogis tervitada

Malaga-Fuengirola

Leidsime rongijaama lähedalt Acapulco hostali, selline kuidagi väga filmilik oli seal. Tiirutav ventilatsioon, suitsetav patsiga administraator ja koristajad, kes olid nagu seebikatest välja hüpanud. Acapulcosse võtsime alguses ühe öö ja jooksime välja. Jõudsime kuskilt Lõuna-Ameerika kandi poistega ühte kahtlasse klubisse. Poisid olid tänavakunstnikud, sodisid graffiteid. Üks tegi meie nimedega graffiti ka, mida käisime järgmine päev otsimas aga leidsime ainult klubi üles. Klubi oli ilma ühegi sildita ja sinise uksega. Klubi nimi oli White. Hästi.

Hmmmm, otsisime tööd. Käisime linna peal cv-sid jagamas. Kõik olid hästi sõbralikud ja keegi meid pe**e ei saatnud aga tööd ka ei andnud. Lubati helistada või üteldi et necesita Espanol. Hispaania keel on suhteliselt lihtne ja mõnest sõnast saame isegi jutu sees aru aga rääkida on veidi rohkem keeruline. Ma arvan et CV-de jagamise võõral maal, mille keelt sa ei oska, koos iga hetkega vähenevate rahaliste ressurssidega võib maailma masendavate hetkede top10-sse julgelt lükata.
Lõpuks saime kolmandal päeval Couchsurfingu kaudu endale öömaja, nii et me ei pidanud enam hostali muidusööjaid toitma. Käisime Hugo juures. Hugo elas Malaga kesklinnas ja teeb bändi koos kahe korterikaaslasega. Nad teevad rokk-bändi, mille nime ma unustasin küsida. Mul olid kõige lühemad juuksed seal korteris.
Nirvana oli väga teema selles korteris, üks korterikaaslastest kes päevad läbi mängis telekamänge oli Kurt Cobaini kaksik. Ühtlasi oli see kaksik ka esimene lõng, kes Marianale kunagi meeldinud on.:D

Üritasime veel tööd leida, aga igaüks kellega rääkisime soovitas meil edasi Marbella poole liikuda, kuna seal peaks inglise keelega oluliselt paremini hakkama saama. Marbellass ei tahtnud me liikuda, mõtlesime meeletule konkurentsile tuhandete õnneotsijate näol üle maailma kelle peas tiirleb ainult Marbella. Ostsime rongipiletid Fuengirolasse. Enne sebisin läbi EasyPiso meile elamise. Otsustasime et kas saame tööd või ei, ilma püsivama elamiseta oleks töö saamine täiesti võimatu. Aga kui tööd EI saagi, siis tuleme tagasi. Vaatasin õnneks cv keskusest, et üks sigarisalong Tallinna lennujaamas otsib puhkuseasendajat.:D

Murcia-Malaga

Murciast jõudsime õhtuks häälega Lorcasse. Me ei mäleta enam kuidas ja millised inimesed meid peale võtsid. Lorcasse jõudsime väga hilja. Otsisime hostelit. Leidsime ainult kaks hotelli, ühes maksis öö 80euri ja teine oli lihtsalt kinni. Niisiis mõtlesime hommikut oodata. Istusime linnas pingil, sõime krõpsu, puhkasime jalga ja unistasime veidi oma tühjast voodist, kodus. Veidi aja pärast sõitis kõrvale politsei. Kontrollis dokumente, nende sõnul lihtsalt rutiin. My ass nad suvakate juurde tänaval lähevad. Mendid tegid paar kõnet, ütlesid keskusele meie nimed ja ajasid meid auto peale. Inglise keelt nad ei rääkinud. Hea et selleks ajaks polnud ma kuulnud hirmujutte Murcia politseist, kes narko ja altkäemaksu lootuses ajavad isegi naisi kuhugi vannituppa täis-striptiisi tegema ning põhjalikult uurivad igat kehaõõnsust. Politsei sõidutas meid läbi linna ühe maja ette. Vanem mees tuli meile vastu ühe maja ees. Tuli välja et see on väike külalistemaja ja politsei oli lihtsalt vanamehe üles ajanud, et see meile öömaja pakuks. Is nice:D Saime korralikult puhata et hommikul uuesti Malaga poole liikuda. Linnast välja saamine oli jälle probleemiks, esiteks palavuse ja teiseks meie suht raskete kottide pärast, mis 30 kraadises kuumuses muutuvad veel raskemaks kui nad niigi juba on.:D

Igal juhul on Hispaanias, eriti väiksemates asulates blondid ikka väga suur haruldus. Linnas märkamatult kõndida on lihtsalt võimatu. Kõik sisistavad ja hüüavad guapa. Kui alguses on see naljakas ja me lihtsalt naersime siis juba hommikul läbi linna vassides suutsid mõned ikka asja üle keerata ja enam ei olnud nii naljakas. Auto peale ei olnud raske saada, raskem oli leida kohta KUS hääletada. Linnas sees on nõme ja linnast välja minnes on ainult ringteed ja pärast neid algab kohe autovia, kus inimestel kõndimine on keelatud. Umbes viie autoga jõudsime Malagasse. Selle viie hulgas oli üks kahtlaselt lühikeste pükstega meespaar, kes suundusid nudistide randa ja hoiatasid meid Vene maffia eest, üks täiesti vaikne mees, kes ei rääkinud peaaegu sõnagi ning üks mees pakkus mulle ennast mu hispaania novioks, ehk poisiks. Veel kutsus ta meid oma koju peole, et hommikul koos Malagasse minna. Keeldusime viisakalt sest meil oli põhimõtteliselt! kiire.:D Malagasse jõudsime 9.juulil koos mehega, kes käis oma emale tee pealt arbuusi ostmas ja kelle autosse me unustasime oma viimase Eesti lipukese. Millest oli kahju. Tahaks tagasi seda saada. Või nii. Kui me peaks siit kunagi või lähemas tulevikus tagasi hääletama, tundume ilma oma liputa küll teetöölised.:D 9.juuli oli neljapäev. Meil oli kulunud tulekuks täpselt umbes üks nädal ja 12 tundi. Kuskil selle ühe nädala ja kaheteist tunni jooksul läks meil midagi sassi ja me olime raudselt kindlad on reedene päev. ?! Kiirustasime, et otsida endale öömaja ja välja minna et reedene õhtu ei läheks raisku. Sellest saime muide aru alles enda pühapäeva õhtul, kui tegelikult oli veel laupäev. Õppetund number neli: nii muuseas vaata vahest kalendrit.:D

Ruben ja Chubby

Jälle peatusime üheksaks tunniks. See tankla oli hea ja müüs veini vähemalt. Ostsime poole liitrise Sangria, mis maksis umbes 3euri. Läksime välja laudade juurde istuma. Kõrval oli väike el turista info punkto. Muide, väike keeleõppe: Prantsusmaal pane kõikide sõnade ette la ja Hispaanias el. Turistiputka juures passis meid üks vanem mees, kes kiirelt ka meiega juttu tuli tegema. Ruben on 38 aastane, endine võrkpallur. Teda ei kõigutanud et me ei räägi suhtlustasandil hispaania keelt ja tema ei rääkinud inglise keelt. Niimoodi ongi vist kõige parem keelt tegelikult õppida. Saime teada hästi palju kasulikke väljendeid. Üks tähtsamaid on guapa.:D Istusime seal ja sõnastiku abiga rääkisime, vahepeal käis infopunkti töötaja Chabi meile tõlki mängimas.

Hiljem pakkus Ruben meile võimalust et võime tema juurde tulla ja käia pesemas. Võtsime liitrise Sangria, rekkast igaks juhuks kõik asjad ja hüppasime autosse. Andres ei olnud sellest väga vaimustuses ja veidi torises aga meile meeldis võimalus ennast pesta ja mugavamas voodis magada. Ruben elas umbes 15 minutilise sõidutee kaugusel. Ta on lahutatud ja elab üksi. Rubeni kodu oli väike aga hästi ilus. Käisime mõlemad pesus ja saime internetti kasutada. Lo siento tähendab palun vabandust ja seda saab kasutada näiteks siis kui lõhud kellegi ilusa põrandalambi kogemata ära. Jah, ma mangisin mega osavat ja läksin lambile pihta mis läks omakorda seinale pihta ja nii kukkuski see kuppel klaasijuppidena alla. Magasime Marianaga eesmises toas. Hommikul ärkasime kuue ajal ja kiirustasime samasse tanklasse tagasi. Andres oli just lahkumas. Jõudsime napilt peale hüpata. Nüüd tiirutame Barcelona ümber ja laeme kaupa maha. Andres kirub koguaeg oma GPRS-i süsteemi ja vihkab saksa tehnoloogiat. Vahest ta enda meelest teab ette et see teda valesti juhib ja sõidab hoopis teises suunas. Need on just need korrad kui süsteem ei eksi:D Andresega on küll väga aeglane sõita aga mul on räme peavalu eilsest sangriast ja Marianal jäi ootustepäraselt unest puudu. Täna õhtuks peaksime jõudma Murciasse. Käisime pausi ajal tavalises toidupoes esimest korda, Consumis. Consum on äge, sest hinnad on võrreldes tanklahindadega umbes kolmega jagatud. Go Tavaline Toidupood!

Barcelonas, 8 juuli.

(insert another title here)

Eile tegime 9 tunnise pausi koos Andresega. Seal oli suurem tankla koos söögikohaga. Mõtlesime et me ei jõua enam võileibu ja nuudleid süüa. Kui aus olla oleks nuudleid söönud aga seal neid ei müüdud. Läksime söögikohta ja mõtlesime et lubame endale korraliku kõhutäie ilma hinda vaatamata. Kuna algsete arvestuste järgi on meil enivei vähem raha läinud. Võtsime mõlemad mingid paneeritud kalad koos pasta ja salatiga. Pluss kaks fantat. Arve – 32euri. Niisiis kuskil 480 krooni. See toit läks väga raskelt alla:D Passisime veidi veel tankla ümber ja mõtlesime eelseisvatele näljapäevadele:D Tahtsime veini osta ja kaarte mängida kuskil, aga tankla oli nii äge ja veini ei müünudki. Olime Prantsusmaas pettunud. Tagasi rekka juurde minnes oli Andres ühe pikniku veinipaki välja võtnud ja pakkus meilegi. Vaatasime Knocked Up´i, mille mõningaid stseene oli suht piinlik koos temaga vaadata:D Andres näitas meile oma reisipilte, kaasa arvatud ülesvõtteid ühest hispaania litsist. Rekkajuhid ei saa ikka üle ega ümber teetöölistest:D Hiljem vaatasime veel Mr. Beani. Vaikne igav filmiõhtu. Käisime enne magamaminekut tanklas hambaid pesemas (muide dushi alla pole veel ikka saanud!#!“!). Seal oli huvitav tüüp, kes ilmselgelt pidas meid teetöölisteks, ja kutsus endaga koos meid pesema ja tegi ühemõttelisi zeste. Mariana näitas talle fakki ja ütles „We´re not some fucking hookers!“ Väike mees pani kohe kurjalt vastu prantsuse aktsendiga : „What did you zay, you zay fuck off?“ Päris naljakas värd oli:D
Mariana alustab oma piinapäevadega. Esimesed päevad kui tal pruuni Kenti pole:D Ta ütleb et raske on, niiii raske:D Kohe varsti jõuame Hispaaniasse.

7.juuli, Prantsusmaal.

(insert title here)

Ärkasime veidi enne üheksat. Pessu me ei jõudnud, pidime sõitma veidi eemale lattu, kus Janeku „kuut“ tühjaks tehti. See läks kiiresti. Janek viis meid umbes 5 kilomeetrit Pariisi ringist eemale, tanklasse. Võtsime oma kompsud ja jäime tanklasse, Janek sõitis ära. Päris imelik oli seal olla, üle pika aja olime kahekesi ja pidime kotte tarima. Sõit siiani oli meid täielikult ära hellitanud. Välja arvatud viimases Saksa parklas kus sain oma esimese trauma. Sealsamas kus Janek peksa kunagi sai. Läksin pimedas põõsasse läbi kõrvenõgeste. Jalg annab siiamaani tunda, imelikult kipitab.
Tanklas võtsin Eesti lipu ja käisin kõik rekkad läbi. Kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, kes sõitis ainult 50km edasi, kellel oli naine kaasas. Saime ühe taanlasega nõusse. Tema sõitis Lyoni. Tal oli üheksa tunnine paus pooleli, nii et kui me viie tunni pärast poleks kellegi teisega minema saanud oleks tema meid aidanud. See meid väga ei vaimustanud. Lyon ei ole väga kaugel Metzist, pluss viis tundi tanklas passimist. Läksime juba vaidlema kas minna hääletama tee äärde, sest neid rekkaid ei voorinud seal tanklas üldse palju. Jõudsime umbes pool tundi passida kui tanklasse keeras sisse eesti numbrimärgiga rekka. Andres. Järjekordne tänu meie eesti lipule. Andres lehvitas meile ja jäi seisma. Jooksin kohe juurde. „Tere!“, nii äge on välismaal eesti keelt rääkida:) „Tere, kuhu sõidate?“, „Hispaaniasse.“ Tegelikult ei olnud ta üldse nii vaimustuses meie peale võtmisest. Kaks lisainimest rekkas on üks liiga palju. Nüüdseks ma juba tean et ta on lihtsalt selline korrafriik. Ta rekka on piinlikult puhas, täielik vastand Janekule. Meile meeldib räpasus rohkem:D Seal saime ennast mugavalt tunda ja ükskõik mis pidi olla ja SUITSU TEHA. Siin ei saa. Loodame kahe päevaga kohale jõuda ja selle lihtsalt üle elada:)
Andres sõidab Hispaaniasse, Murcia lähedale, kui sinna jõuame oleme põhimõtteliselt kohal ka:) Aga kui me Malaga silti peaks üks hetk nägema, selle peale võtame lonksu odavat Poola viina, mis meil kotis veel on. Igal juhul tundub asi kahtlaselt lihtne ja kiire?! Selline tunne et miskit pidi peaks ju midagi peesse ka minema. Või ei peagi? Kes ütles tegelikult, et peab? Ei peagi.
Üks asi veel, ikka nõmedalt kallis on siin. Eriti tanklates kus me alati peatume. Kaks topelt kolmnurk võileiba, eesti rahas 120krooni. Nälga ei viitsi ka tunda.
Prantsusmaa on ilus. Varsti jõuame Nancysse.

6.juuli Prantsusmaal.

Welcome, la France

Jõudsime just Prantsusmaale. Kell on pool kolm öösel. Hakkasime Saksa parklast kümne paiku sõitma. Vihma sajab. Metzi on veel kuskil 45km.
Eile õhtul istusime parklas meestega. Manni oli kuskil kuueni üleval ja jõi. Mina ei jaksanud. Janek läks ka varem magama. Tal hakkasid silmad valutama. Muide, saime teada et ta on ühest silmast pime. See juhtus kui ta oli kolme aastane. Ühel hommikul ärgates lihtsalt enam ei näinud. Ta ei kujutagi ette kuidas oleks kahe silmaga näha. Kõik sõiduload on ta haltuuraga saanud. Silmad valutasid tal hoopis aga eelmisest peksa saamisest. Nägime täna seda parklat ka kus ta umbes aasta tagasi läbi peksti.

Hommikul oli ilus ilm. Läksin päevitama ja hispaania keelt õppima. Tegelikult jäin lihtsalt magama, kui olin perekonnaliikmed üle korranud.
Saksamaa tanklates on naljakas WC süsteem, koridoris on laud ja silt umbes et palun andke 50 eurosenti. Öösiti on lihtsalt silt, päeviti valvab keegi taldriku kõrval. Hommikul andsin kogemata neile 50 leedu senti, kui välja tulin seisis mingi noor tüüp, viiekümne leedu sendine näppude vahel, mul vastas.
Päeval grillisime rekkate kõrval. Andres andis meile Fizzi siidrit. Läksime jalutama pärast. Seal ei olnud mitte muhvigi vaadata peale mingi seatehase, BMW lao ja saksa transvestiidi. Transvestiidi nimi oli Andrea, tal oli ilus kollane auto nimesildiga. Andrea oli üpris moodne, miniseelik ja lakk-nahast platvorm saapad.:D Siinkohal lähevad Mariana tervitused Sander Aagile:D Üks arvatavasti rumeenia pere grillis meist veits eemal. Ühel hetkel kui ma rekka kõrval maas küüsi lakkisin tuli väike tume tüdruk mu juurde ja palus juua. Ma võtsin rekkast pooliku kaheliitrise coka, ulatasin plikale. Väike sitapea jalutas sellega jumala ausalt minema:D. Pidin juba järgi jooksma ja karjuma et võta lonks ja et me oleme Eestist, kus coka ei maksa 50 eeku. Siis mul hakkas tast ikkagi kahju ja lasin tal minna.
Jubedalt tahaks pesta ennast. Saksa parklas ei olnud pesuruume. Täna on põhimõtteliselt esmaspäeva hommik, pesime ennast viimati reedel. Metzis magame seitsmeni, siis saame dushi alla Kell üheksa peame Janeku ja teiste eestlastega lahku minema.

Metzis, 6juuli.

Achtung, Achtung - saime wifit

Jaan jäi parklasse. Meie sõidame praegu Saksamaal. Lubasime et näeme veel. Kui Eestisse tagasi jõuame teeb Jaan meile sauna.:) Tegelikult oli kahju sealt parklast ära minna. Kuigi edasi liikuda on alati hea. Naljakas kuidas reisidel juhuslikult kohatud inimeste teed lähevad alati lahku. Peaaegu sama naljakas kui need litsid seal parklas.

Rääkisime Jaani ja Tomiga hääletajatest. Jaan teadis ühte eesti rekkameest, kes Saksamaal oli peale võtnud ühe Itaalia tüdruku. Tüdruk oli täiesti korralik ja viisakas olnud. Kuskil tee peal tegi rekkajuht üheksa tunnist pausi. Tüdruk läks välja jalutama ja ei tulnud enam tagasi. Kõik tüdruku asjad olid rekkasse jäänud. Juht ootas igaks juhuks veel üheksa tundi. Ikka mitte kedagi.
Peatusime pärast paari tundi sõitu uues rekkaparklas. Seal otsisid Luxemburgi poiss ja tüdruk küüti. Üritasime neid aidata, aga Tom ei tahtnud neid peale võtta.
Eestlasi on meiega koos hetkel neli rekkat. Sõidame kõik üksteise järgi. Nii teevad kõik eestlased. Euroopa rekkameeste seas on eestlased haned. Kui üks läheb mööda, on terve sats veel järgi tulemas.
Sõidame nüüd veel 4 tundi. Siis peatume kahekümne neljaks tunniks. Pühapäeviti ei tohi Saksamaal rekkad sõita.

Laupäev, 17.22, kuskil Saksamaal

Welcome, Poola litsid

Eile õhtul saime pesus käia. Siin parklas on suur pood ja söögikoht. Väga hea parkla kus 20 tundi passida. Pärast pesu hakkasime Marianaga viina võtma. Me saime korraliku kultuurishoki. Plaan oli minna kõrvalkülla jalutama ja niisama ringi vaatama. Läksime tanklast mööda. Rekka peatub, juht keris akna alla ja küsib vene keeles: "Palju maksab?" Kõndisime lihtsalt edasi ja naersime omaette. Kui me üle tee olime jõudnud jõudis kolm rekkat signaali anda. See ei olnud enam üldse naljakas. Enda arvates ei olnud me litside "moodi", aga see "mood" on Poola rekkaparklas lihtsalt naine olla. Rohkem pole vaja. Keerasime otsa ringi ja läksime oma rekkasse peitu.:D
Päris litse oli siin parklas eile 2, pluss üks rekkamees kes käis ringi ja müüs oma naist. Hind on 10 eurot. Litsid patseerivad aeglaselt rekkate vahel. Tundus et neil oli eile päris vaikne õhtu. Eesti rekkameeestele tullakse ennast väga harva pakkuma, sest isegi Poola litsid teavad et Eesti mees on ihnuskoi:D Kui me parklasse jõudsime nägi Janek kohe litse. "On need litsid siin ees?". Arvo kes sõidab Belgiasse ootas meid siin parklas. "Jah, just toodi, õhtuks saab magustoitu võtta."

Tegelikult jäi magustoit võtmata. Mehed olid üldse rahulikud eile. Tom piirdus enda sõnul kuue õllega ja Janekil oli nädala pikkusest joomisest juba kopp ees.
Jaan on tore rekkamees. Teda võiks kuulama jäädagi. Mees on oma elus palju näinud. Autojuht on ta olnud 26 aastat. Jaan oli 19 aastat oma naisega koos. Neil oli kaks toredat last, poiss ja tüdruk. Kui tütar oli kahe aastane kukkus ta kuuma rasvatünni. Tüdruk jäi napilt ellu. Kuus aastat tagasi pakkis naine oma asjad ja läks Rootsi. Naine oli endale Rootsist uue mehe leidnud. 76 aastase vanamehe, kes on Rootsi rikaste kuldraamatus kolmandal kohal.

Vene kroonus lasi Jaan enda sõrmede peale tätoveerida naise nime. 85-ndal aastal saadeti Jaan Tsernobõli. 92-sel aastal oli ta pool aastat Aafrikas, Paapua Uus-Guine saarel sõiduõpetaja. Samal aastal kui Jaan tagasi Eestisse tuli ja maja ehitas lasi ta endal kaks näppu maha. Sellepärast on Jaan 40 protsenti pensionär. Tal on väike nelja aastane laps, uue naisega, kellega ta koos ei ela. Lapsel on verevähk. Arstid annavad 80 protsenti lootust et vähk taandub. Jaani isa lasi ennast aastaid tagasi maha. Seda pole ta siiani andestanud. Sellepärast ei käi Jaan isa haual. Jaan tahaks oma eluga edasi minna aga ta ei saa. Siiani armastab ta oma esimest naist ja loodab et üks päev tuleb naine Rootsist tagasi.

PS Asjaosalise (Jaani) nimi on muudetud.

Neljas juuli, Swiebodzin

Welcome, rekkaelu

Jõudsime bussiga Riiga. Läksime maha kesklinnas „Reval „hotelli ees, sest see oli esimene tuttav koht mida teadsin. Kasu sellest polnud. Üks poiss tuli meile pakkuma kotikest info voldikutega illegaalse töötamise kohta. Tundusime vist talle ilmselgelt illegaalid. Kasutasime võimalust ja küsisime kuidas linnast välja saada et Vilniuse poole hääletada. Loogiliselt, pidime ikka minema tagasi kust bussiga just tulnud olime. Hüppasime bussi peale, pilet oli 50 läti senti. Kuskil linna lõpu poole küsisime bussijuhilt mis peatuses oleks tark maha minna et Vilniuse poole saaks minna. Loomulikult oli õige tee teisel pool linna. Hea kodutöö meie poolt. Riiast oli sel hetkel täiesti kõrini, mõtlesime et jumala ükskõik, läbi linna me enam ei lähe. Jalutasime linnast välja ja hakkasime E67 tee peale hääletama. Pool tundi seisime seal, siis võttis üks naine peale ja viis meid kuhugi suurema tee peale ja näitas suuna kätte. Siinkohal tervitused ägedale vanamehele kes meile jumala ausalt fakki näitas. Järgmisena saime venelasest juhiga rekka peale. Temaga tiirutasime tagasi Jurmala poole, vahepeal ei saanud absoluutselt aru kuhu ta sõidab. Üritasime kaardi peal näpuga järge ajada. Ei aidanud. Lõpuks saime ta vene keelest aru, et viib meid hea tee otsa kust hääletada.
Silt Riiga – 16km. Hästi. Leppisime kokku et EI satu JUBA masendusse. Tõmbasime Eesti lipu välja. Kõndisime kuskil 46 meetrit kui üks vene mees hõikas meid tee äärest. „Estonki“ vms. Me ei lasknud tal ennast korrata ja läksime lähemale. Tuli välja et teine auto mis tee ääres seisis oli eestlase oma, kes sõitis Vilniusesse. Tüüp oli nõus meid peale võtma. Eestlane andis venelasele oma kaubikust vaipu üle, see oli nende kokkusaamispunkt. Jooksime tanklasse, tankisime ennast coca lightiga. Sõitsime temaga läbi Läti-Leedu piiri. Pärast piiri peatas meid Leedu toll, kes binoklitega tee ääres nillivad välismaa autosid et altkäemaksu endale sebida. Küsis dokumente. Ka meie omasid. Mariana dokumendid olid tema seljakotis, minu omad rahakotis. Esimese ropsuga ei leidnud ma oma rahakotti üles. Närvid läksid ühe sekundiga läbi. Peast käis poole sekundiga läbi kuidas ma jätsin oma rahakoti Läti tanklasse ja kuidas me peamegi Leedu policijasse minema ning sealt tagasi Eesti. Rahakott oli ikka olemas. Wuu-fucking-huuuu!!!! Sõitsime edasi. Üritasin oma hingamist taastada . Hea õppetund igal juhul. Eesti juhiga rääkides saime aru, et meil ei ole mõtet Vilniusesse minna, kuna kogu liiklus käib läbi Kaunase ja linnast välja saada on samuti raske. Läksime eesti tüübiga lahku Panevezyse lähedal. Tema tee jätkus Vilniuse poole, meie oma ikka mööda E67-t. Eestlasest me palju teada ei saanudki. Ta sõidab tihti Tallinn-Vilniuse marsuudil ja veab vaipasid. Jätsime hüvasti.
Pidime kõndima üles tee peale,et saaks hääletada ja samal ajal ei jääks ise rekkate alla. Olime jätnud oma viimase suitsupaki eestlase kaubikusse. Tanklaid läheduses polnud. Järjekordselt närvid läbi. Õppetund number 1: Hoia oma kuradi dokumente ja suitsupakki kasvõi püksis kui vaja!!!!!!! Jõudsime üles tee peale, olime ühe kilomeetri kõndinud, kohvik800m. Luksus. Samal ajal hääletasime edasi. Suur rekka peatus. Eesti numbrimärgiga. Janek. „Tere, kuhu sõidate?“ - „Prantusmaale välja“. Sõna otseses mõttes lendasime rekka peale. Õppetund number 2: Euroopas hääletades on Eesti lipp sama tähtis kui Euroopa kaart või mugavad jalanõud või hea tuju või meigikott:D. Eestlasi sõidab palju ja vähemalt välismaal pole eestlasele parim söök teine eestlane. Poolas hääletades tasub üldse sini-must-valget nähtaval hoida, seda õpetas meile juba eestlasest vaibamees, sest kuigi poolakad ei salli ei lätlasi ega leeedukaid, siis eestlased on neil au sees. See on nii tänu ajaloole, kui Esimese Maailmasõja ajal käisid paljud eesti sõjategelased poolakatele oma teadmisi edasi andmas. Ma ei tea kas see oli ka nii. Aga igal juhul ilus jutt on.


Janek on 33 aastane mulk, kes on Prantsumaa vahet sõitnud poolteist aastat. Enne seda sõitis Itaalias. Talle meeldib õllet juua. Eriti Leedus ja Poolas, kus politseile vahele jäädes altkäemaks on odav. Janek on nagu päris rekkamees.:) Põlvini, heledad, määrdunud teksad ja mittemidagi ütlev T-särk. Rekkamehe nokatsit tal ei ole. Aga tal on mitu resti eesti õllet taga. Pluss viinad ja šašlõkid külmkapis, sest Janek saab kolmapäeval 34 aga pidu toimub laupäeval. Ühesõnaga laupäeva me kardame:D Tal on õla peal poolik tätoveering. Täiesti lambi koha pealt on poolikuks jäänud, sest vend sodis selle talle ja masin läks poole pealt katki. See oli umbes kümme aastat tagasi aga Janek on niivõrd kiire elutempoga ja pole aega leidnud et seda lõpuni teha:D. Janek on armsalt ohmu aga asjalik. Ta solvus meie peale esimesel õhtul. Me ei lubanud tal enam juua, nõme oli niimoodi ema mängida, aga üks möödasõit oli ikka väga napp ja kraavi äärest läbi. Suures rekkas tundub see eriti õudne. Rekka ise on seest veidi räpane. Mitte et me kurdaks, absoluutselt mitte. Vanades moosipurkides on suhkur, kohvi. Seepi hoiab Janek tühjas suitsupakis. Ülemine osa on kaunistatud punaste jõulutuledega. Õhtuti jätab see odava bordelli mulje. Akna peal istub Hiireke. Selline odav Iloveyou südamega mömmi, st. hiir siis. Hiireke on nii boss, et tal on enda suur nimesilt. Klaasid on ääristatud tumesiniste, laineliste kardinaribadega. Pissile küsides peame alati meelde tuletama : „Me oleme naised, sõida vetsu või põõsani vähemalt palun!“, sest kui korra mainida et tahaks peatust, on Janekil pidur põhjas. Keset lagendikku näiteks.


Sõidame paaris Tomiga, kes on Janekiga samast firmast. Tomiga peavad nad läbi raadio pidevalt sidet. Millal saab mööda sõita, kas ees mente on ja et kui värdjad kõik aeglased juhid on. Peatusime kuskil Leedus tanklas et 45 minutiline paus teha. Ainuke miinus rekkatega sõitmise juures on pausid, mida nad tegema peavad. Nelja ja poole tunni pealt tuleb 45 minutit pausi teha ja pärast üheksat tundi sõitmist on vaja üheksa tundi pausi teha. Tom on muhe, õllekõhu ja puukingadega tüüp kes vürtistab meie sõitu raadioteadetega, mis kubisevad rekkameeste huumorist. „Kas teate, mis poolakad leedukate kohta ütlevad?“-“Ei, räägi.“-“Kui poolakas poleks siga n****nud poleks leedukaid sündinud.“ „Oi putsi, oi vabandust väljenduse eest.“ jne. Tom lubas vähem ropendada. Praeguseks pole ta oma lubadust pidanud:D. Janekile meeldib eesti muusika, ja üldse on ta väga kursis kõige ja kõigiga. Talle peale vaadates ei pakuks elu sees, et tüüp vahest mõtiskleb, kas Lady Gaga on mees või ikka naine.


Poola piiri ületades saadeti meid röntgenisse. Rekkad vaadatakse mingisuguse masinaga läbi. Meie saime puhtalt läbi. Tom pidi mõlemad küljed lahti tegema. Poolakad otsivad laadungite vahelt salasuitsu. Nägime poola tollis esimest ilusat meest. Tollionu nägi meid samuti. Janek tuli tagasi Tomi abistamast, nägu peeretas peas. Poola tollimees oli küsinud et kas Janek on türklane, kaks naist korraga kaasas. Rekkalitside tunne on meil kogu aeg. Janek on meie üle silmnähtavalt uhke. Helistab oma sõpradele ja räägib, kuidas see reis on palju lõbusam sest tal on kaks ilusat eesti tüdrukut peal.
Esimeseks päevaks lõpetasime sõidu ühe ajal öösel. Olime jõudnud Łomźasse. Parkisime rekkate parklasse, mehed hakkasid õllet laskma. Janek jääb väga kiirelt täis. Pärast ühte õllet juba tuikus. Enam me ei imestanud tema sõidustiili, rekkas oli kuuesest pakist üks alles kui Leedus temaga kokku saime. Tom ostis meile baarist fantat, käisime vetsus pesemas ja hakkasime magama sättima. Meie magame all kitsamal voodil, Janek üleval. Meil oli võimalus ka üles minna, kuid see koiku pole seal väga suur ja öösel alla kukkuda oleks naljakas küll, aga Janek saaks sellest äkki valesti aru:D Meil on üks padi kahe peale. Täna magasin mina padjaga, homme Mariana. Iroonia on siinjuures suur, sest Janek veab patju ja tekke:D. Halleluuja. Magada oli üllatavalt mugav kuigi Mariana varbad olid minu suus ja vastupidi. Kõrvuti me siia alla ei mahu.




Hommikul tegime kohvi ja võileibu. Võiks pakkuda, et Janek polegi niii alkoholik, kuna ta oli Eestist ka söödavat kaasa ostnud. Käisime ennast parkla vetsus korda tegemas. Pesin oma stringe ja need jäid kraanikausi torusse kinni. Ma ei taha sellest täpsemalt rääkida:D Nüüd sõidamegi Poolas. Linnade nimedest on raske aru saada, poola keel ei ole meie lemmik. Õhtuks jõuame Poola-Saksa piirile. Janek tangib seal ja saab selle eest pesutalonge, mis lubas meile anda. Tom ja Janek lõõpisid et saame jah dushi alla, aga ruum on kõigil ühine ja me peame poola rekkameeste selga pesema. See ettekujutlus ei olnud hea. F.U.I :D Parkla juures peaks olema umbes kilomeetri kaugusel küla baar. Käime pesus ära ja lähme peole.:D
Prantsusmaale, Metzi, jõuame esmaspäeva hommikul kell 9. Sealt üritavad nad meile läbi raadio leida rekkajuhti kes sõidaks Hispaaniasse. Pariisi me arvatavasti ei näe. Teie kõigi õnneks, teil jäävad nägemata meie jube klitsid poseerimised Eiffeli torni taustal:D Kardame veidi seda hetke, kui meil tuleb pähe et „mida kurrradit me ennast siia toppisime ja kurrrat kui hea oleks kodus olla.“ Loodame et see on võimalikult kaugel või jääb üldse tulemata.
PS! Eile panin kuskil Leedus Stardi kõnekaardi sisse, et Eestisse helistada. Tegime kiired kõned. Öösel saime Poola parklas netti. Kristjan ütles msn-s et ta ei saa mulle miskipärast ikka helistada. Lugesin just nüüd Smardi kõnekaardi brošüürikest : „Enne reisile minekut pea meeles, et uut vastostetud Smart kõnekaardi stardipaketti välismaal olleks aktiveerida ei saa. Et saaksite välismaal olles helistada ja kõnedele vastata, on vajalik, et teeksite eelnevalt kavõi ühe kõne Eestis.“ Leedu on järelikult pooleldi Eesti, saame vähemalt välja helistada. Õppetund number kolm: reisile eelneval õhtul joo vähem ja tee kodutööd. Palju õnne meile:D.
Minu tänased tervitused lähevad Kristale. Lihtsalt, niisama;)
Mariana magab praegu, tal jäi ikka unest väheks, seega ta ei tervita kedagi.
PPS! Meil on ajavahe ka tekkinud, rändasime ühe tunni ajas tagasi. How cool is that.:DD


(reedel, 3.juulil, 12.39, Łovitzi külje all)

Welcome to Latvia

“Only he that has traveled the road knows where the holes are deep”

See oli päris diip.
Me oleme Tallinn - Riia bussis. Jube hi-tech buss on. 350 eeku well spent. Sebisime reisisaatjalt (jah, meil on bussi-stjuardess) endale Pärnu suitsupausi ka. Ei, meil ei ole sõltuvust. Me saaks vabalt ilma ka olla.
Bussijaamas nägime neegrit. See oli meie esimene reisimulje. Hahahaaaa. Mariana kuulab Vikerraadiost Celine Dioni, mul on pohmell (tervitused Kätlinile).