Pildialbum

Eile õhtul käisime Esmaeliga Malagast ja ta sõbraga Cala de Mijas, istusime rannas jõime sangriat ja viitsime niisama kasulikult aega. St kulutasime kasulikku aega et tänane päev ka kindlasti maha magada.:D Mariana on siiani haige. Täna rääkisin pikemalt Inmaga. Ta oli meeldivalt üllatunud kuidas ma hispaania keelega hakkama saan. Tänud Esmaeli saamatusele inglise keel ära õppida:D Inma andis Mariana jaoks ühe musta tabletti mis tema sõnul aitab teda alati ja teeb hästi rõõmsaks!? :D Pean Inma kohta üteldu vist tagasi võtma. Ta on päris normaalne.

Nigeeria Hispaanias

Kolm nädalat tagasi hakkasime Eestist siia poole tulema. Selle tähtpäeva puhul sõime Mivina nuudleid. Venelasi koos oma äridega jagub igale poole, ka Fuengirolasse (häälda: Fuenhiola)
Eile ütles Mister India, et mul on vaja täna restoranis kohal olla. Ise on ta Madridis. Ütles et kõik on räägitud ja et inimesed ootavad mind. Restorani nimi on El Jardin (el hardin). Jõudsin isegi õigeks ajaks kohale ja astusin sisse. Kolm naist askeldasid seal. Üritasin hispaania keelt purssida et head muljet jätta ja ütlesin et olen Liana ja peaksin siin tööd saama. Vanem naine andis mulle mingi lipiku numbriga millele helistada ja et ma tuleks tagasi kaheksa ajal. Liikusin vihaselt tagasi kodu poole ja helistasin Mister Indiale. Ta lubas kõik korda ajada ning tagasi helistada. Jõudsin juba koju kui ta helistas ja ütles et ole kümne minuti pärast seal, üks ülemustest on siis kohal. Umbes 34kraadises palavuses ajab selline asi eriti närvi.
Mees kellega pidin rääkima oli patsiga taanlane. Järjekordselt ma nime ei mäleta, aga mees oli väga sõbralik, vaatas mu CV veel üle ja rääkis restoranist. Tänane jäi sinnapaika et helistab mulle homme ja lähen homme sinna õppima. Muy bien:)
Eile käisime kahe nigeeriga Malagas, Aafrika restoranis söömas. Naljakas oli tagasi Malagas olla, kuna lubasime et kui sinna läheme siis ainult tagasi kojuteel. Aafrika restoranis olime ainukesed valged inimesed.

Kõik oli väga äge hetkeni kui Greg ja King (jah, King) tellisid endale mingid taldrikutäied liha ja meie küsimuse peale mis kurat see veel on, tuli mõlema poolt "Goat head". Head isu!
Aafrika restoranis ei hoidnud me ennast viskiga tagasi ja kui tagasi Fuengirolasse jõudsime hüppasime kodust läbi, vahetasime riided ja kiirustasime klubisse. Võib olla oli see veidi liigse alkoholi süü, võib olla ongi meie mänedzer idioot, igal juhul läks meil ütlemiseks, kuna Sami tahtis ikka et me ukse juures seisaksime ja inimesi sisse kutsuks. Talle ei saanud selgeks teha, et me üritaks veel endale sobivamal moel ja et tal juba enivei on üks tüüp ukse juures kes teenib lihtsalt sellega et annab flaiereid nendele kes juba on ise uksest sisse astumas. Seda seletamist siia kirjutada oleks liiga pikk jutt. Igal juhul me pole kindlad kas me sinna tagasi tahame minna. Saan aru, et tema on ülemus, aga see ei pane mind lolle inimesi kannatama. Leo teab ühte pubi, kuhu otsitakse flaiereid. Võimalik et lähme proovime seal. :D
Täna käisin Gregiga Torremolinoses chinos söömas ja interneti kohvikut üle vaatamas. Gregil on umbes viis interneti kohvikut Costa del Solil. Ühe uue avab ta augusti keskel Fuengirolas. Kui ma peaksin restoranis midagi pe***e keerama oleks mul võimalik seal töötada, kuigi palk on võrreldes restorani omaga umbes pooleks. Tegelikult loodan, et mul läheb Jardinis hästi ja interneti koha saaks Kätlin, kelle ootusi kasvõi aknapesijana 300euri kuus teenida, ületaks see vabalt.:D Greg on pärit Nigeeria kuninglikust perekonnast. Talle ei meeldi Aafrikas elada, kuna ta tahab olla iseseisev aga tema kodumaal pestakse ta jalgu.:D Tema perekond tema siiatulekut ei soosinud. Ta tuli Hispaaniasse kaheksa aastat tagasi ja elas kolm nädalat õues pingil. Ta töötas ühes Benalmadena litsimaja flaierina, kuni sai sõbraks ühe inglasega kes ta järje peale aitas. Mustal mandril on asjad vist tõesti mädad, kui kuninglikust soost inimene on pigem kodutu Euroopas kui kunn oma kodus.
Homme tuleb siia meie sõber Esmael, Malagast. Saame järjekordse intensiivse hispaania keele loengu. Esmael oskab inglise keeles ütelda ainult "English? No English. Spanish!"
PS! tervitan oma emmet, soovilooks oleks CC Catchi Megamix:D

Have a great day for you!

Jõudsime teisipäeva õhtul, ehk siis nädal tagasi Fuengirolasse. Aeg tõesti lendab siin. Elame koos Leonardo ehk Leo ja Inma ehk Bitchiga. Leo on 32-ne, Kolumbiast pärit ettekandja. Inma on 27-ne, päris Hispaanlane. Inmal on värske armastus, umbes kahe nädalane, tema kutt on siin kui Inma on siin. Alati. Bitch on ta sellepärast et ta ei oska inglise keelt. Seega me ei saa aru mida ta räägib meist. Bitchi tiitli teenis ta esimesel päeval kui tõstis meie fööni naiste pissuaari. Korter ise on hästi kena. Meil on kõige suurem tuba. Esimesel õhtul olid siin veel Leo töökaaslased Tony (iluspoiss), üks-paksem-tüüp, ja Alina. Alina on Riiast pärit aga kolis Itaaliasse juba kuue aastaselt. Leo ütleb, et Alina ei ole tema tüdruk aga Alina käib peaaegu iga päev siin, nad söövad, siis on umbes pool tundi Leo toa uks kinni ja siis käivad kordamööda dushi all.
Järgmisel päeval läksime jälle cv-sid jagama. Käisime mõnes kohas. Ikka mitte midagi. Samal õhtul mõtlesime et lähme vaatame klubidesse ka. Kusjuures siin on tunne et nö. majanduslangus vähemalt klubisid ei ole puudutanud. Läksime sisse ühte klubisse ja küsisime kas me PR-dena saaks tööd. Sami (mänedzer/barmen/turvamees) vastas kohe, et millal alustada saate. PR-d ehk flaierid on siin igal klubil. Lihtne seda tööd saada on sellepärast, et tegelikult on seda raske teha ja niisama flaierite jagamine ei tööta. Flaierist on kasu siis kui annad selle inimesele ja ta reaalselt ostab vähemalt ühe joogi klubist. Alustasime järgmine õhtu. Enne käisime Leoga ühte kaugemasse hotelli cv-sid viimas ja Tony juures istumas. Tony jootis meile Ungarist pärit viina taolist kraami, mis tal endal alla ei läinud. Meil töötab põhimõte et alkohol on alkohol.
PR-i tööks on seista tänaval või klubi ukse peal ja hakata inimestega rääkima. Umbes nii: tere, mis tänased plaanid, meil on täna siuke-ja-siuke pidu, kui sisse tuled siis võime hiljem midagi kahekesi teha.:D (tõlge lollidele: see oli nali:) Kui Tallinnas oleks flaiereid, töötaks see võib-olla päris hästi, siin on aga inimesed flaierite poolt lausa ära tüüdatud.

Läksime veidi klubist eemale ja otsustasime et saame hakkama ja et meile ei tee see otseselt ju midagi kui keegi meid näiteks perse saadab. Tegelikult polnud asi nii hull. Kõik kelle nö "ohvriteks" valisime olid sõbralikud ja võtsid flaierid. Iseasi kas nad kõik klubisse lähevad. Need, kes tahavadki klubisse tulla hakkavad enamjaolt meid kaasa kutsuma ja võtavad hästi isiklikult et me just nendega rääkima läksime ja tahavad välja teha. Kuna me alustame tööd Long Islandit lürpides, siis parem on üritada veidi vähem juua.
Esimesel töö-ööl saime tuttavaks kolme India mehega.:D (jah, võite naerda):D Igal juhul unustades fakti et nad on Indiast ja sealt kaasa võtnud kogu oma kommete pagasi ja fakti et nad näevad välja nagu Indiast, on nad päris toredad.:D Kohe tuleb õppetund number-ma-ei-tea-mitmes, ööklubid on vahest väga head kohad et tutvusi saada. Kõik inimesed ei ole klubides täis. Eriti näiteks inimesed Indiast, kes üldjuhul ei joo. Loomulikult räägime seal peaaegu kõikidega et me otsime tööd. Ka nende India omadega. Nad kolmekesi olid kõik nõod. Rääkisin pikemalt ühega nendest, ma kirjutaks nime ka kui ma mäletaks.

Igaljuhul Mister India pakkus mulle oma restoranis tööd. Neil on kahe peale vennaga üks resto meie klubi taga. Mul hakkas veidi kahju rootslasest kelle ta sellepärast järgmine päev lahti lasi. Aga nii ongi, ühe õnn on teise õnnetus. Minu õnn siis seekord:) Rootslane palus pikendust et kuu lõpuni saaks tööl olla. Alustan seal esimesel augustil. Palju õnne mulle, et ma ei pea oma CV-sid linna peal enam jagama, teen peo varsti ja põletan ülejäänud CV-d ära.
Eile me tööle ei jõudnud. Jäime poolel teel kluppi lihtsalt istuma ja rummi lahendama, kui kella vaatasime oli juba piinlikult hilja.:D
PS! Tänased "lihtsalt-niisama-tervitused" lähevad Mihklile, kuna ta ise palus seda. stupid as stupid can be ütleb:
ja kle mind voiksid ka nagu lissalt niisama oma blogis tervitada

Malaga-Fuengirola

Leidsime rongijaama lähedalt Acapulco hostali, selline kuidagi väga filmilik oli seal. Tiirutav ventilatsioon, suitsetav patsiga administraator ja koristajad, kes olid nagu seebikatest välja hüpanud. Acapulcosse võtsime alguses ühe öö ja jooksime välja. Jõudsime kuskilt Lõuna-Ameerika kandi poistega ühte kahtlasse klubisse. Poisid olid tänavakunstnikud, sodisid graffiteid. Üks tegi meie nimedega graffiti ka, mida käisime järgmine päev otsimas aga leidsime ainult klubi üles. Klubi oli ilma ühegi sildita ja sinise uksega. Klubi nimi oli White. Hästi.

Hmmmm, otsisime tööd. Käisime linna peal cv-sid jagamas. Kõik olid hästi sõbralikud ja keegi meid pe**e ei saatnud aga tööd ka ei andnud. Lubati helistada või üteldi et necesita Espanol. Hispaania keel on suhteliselt lihtne ja mõnest sõnast saame isegi jutu sees aru aga rääkida on veidi rohkem keeruline. Ma arvan et CV-de jagamise võõral maal, mille keelt sa ei oska, koos iga hetkega vähenevate rahaliste ressurssidega võib maailma masendavate hetkede top10-sse julgelt lükata.
Lõpuks saime kolmandal päeval Couchsurfingu kaudu endale öömaja, nii et me ei pidanud enam hostali muidusööjaid toitma. Käisime Hugo juures. Hugo elas Malaga kesklinnas ja teeb bändi koos kahe korterikaaslasega. Nad teevad rokk-bändi, mille nime ma unustasin küsida. Mul olid kõige lühemad juuksed seal korteris.
Nirvana oli väga teema selles korteris, üks korterikaaslastest kes päevad läbi mängis telekamänge oli Kurt Cobaini kaksik. Ühtlasi oli see kaksik ka esimene lõng, kes Marianale kunagi meeldinud on.:D

Üritasime veel tööd leida, aga igaüks kellega rääkisime soovitas meil edasi Marbella poole liikuda, kuna seal peaks inglise keelega oluliselt paremini hakkama saama. Marbellass ei tahtnud me liikuda, mõtlesime meeletule konkurentsile tuhandete õnneotsijate näol üle maailma kelle peas tiirleb ainult Marbella. Ostsime rongipiletid Fuengirolasse. Enne sebisin läbi EasyPiso meile elamise. Otsustasime et kas saame tööd või ei, ilma püsivama elamiseta oleks töö saamine täiesti võimatu. Aga kui tööd EI saagi, siis tuleme tagasi. Vaatasin õnneks cv keskusest, et üks sigarisalong Tallinna lennujaamas otsib puhkuseasendajat.:D

Murcia-Malaga

Murciast jõudsime õhtuks häälega Lorcasse. Me ei mäleta enam kuidas ja millised inimesed meid peale võtsid. Lorcasse jõudsime väga hilja. Otsisime hostelit. Leidsime ainult kaks hotelli, ühes maksis öö 80euri ja teine oli lihtsalt kinni. Niisiis mõtlesime hommikut oodata. Istusime linnas pingil, sõime krõpsu, puhkasime jalga ja unistasime veidi oma tühjast voodist, kodus. Veidi aja pärast sõitis kõrvale politsei. Kontrollis dokumente, nende sõnul lihtsalt rutiin. My ass nad suvakate juurde tänaval lähevad. Mendid tegid paar kõnet, ütlesid keskusele meie nimed ja ajasid meid auto peale. Inglise keelt nad ei rääkinud. Hea et selleks ajaks polnud ma kuulnud hirmujutte Murcia politseist, kes narko ja altkäemaksu lootuses ajavad isegi naisi kuhugi vannituppa täis-striptiisi tegema ning põhjalikult uurivad igat kehaõõnsust. Politsei sõidutas meid läbi linna ühe maja ette. Vanem mees tuli meile vastu ühe maja ees. Tuli välja et see on väike külalistemaja ja politsei oli lihtsalt vanamehe üles ajanud, et see meile öömaja pakuks. Is nice:D Saime korralikult puhata et hommikul uuesti Malaga poole liikuda. Linnast välja saamine oli jälle probleemiks, esiteks palavuse ja teiseks meie suht raskete kottide pärast, mis 30 kraadises kuumuses muutuvad veel raskemaks kui nad niigi juba on.:D

Igal juhul on Hispaanias, eriti väiksemates asulates blondid ikka väga suur haruldus. Linnas märkamatult kõndida on lihtsalt võimatu. Kõik sisistavad ja hüüavad guapa. Kui alguses on see naljakas ja me lihtsalt naersime siis juba hommikul läbi linna vassides suutsid mõned ikka asja üle keerata ja enam ei olnud nii naljakas. Auto peale ei olnud raske saada, raskem oli leida kohta KUS hääletada. Linnas sees on nõme ja linnast välja minnes on ainult ringteed ja pärast neid algab kohe autovia, kus inimestel kõndimine on keelatud. Umbes viie autoga jõudsime Malagasse. Selle viie hulgas oli üks kahtlaselt lühikeste pükstega meespaar, kes suundusid nudistide randa ja hoiatasid meid Vene maffia eest, üks täiesti vaikne mees, kes ei rääkinud peaaegu sõnagi ning üks mees pakkus mulle ennast mu hispaania novioks, ehk poisiks. Veel kutsus ta meid oma koju peole, et hommikul koos Malagasse minna. Keeldusime viisakalt sest meil oli põhimõtteliselt! kiire.:D Malagasse jõudsime 9.juulil koos mehega, kes käis oma emale tee pealt arbuusi ostmas ja kelle autosse me unustasime oma viimase Eesti lipukese. Millest oli kahju. Tahaks tagasi seda saada. Või nii. Kui me peaks siit kunagi või lähemas tulevikus tagasi hääletama, tundume ilma oma liputa küll teetöölised.:D 9.juuli oli neljapäev. Meil oli kulunud tulekuks täpselt umbes üks nädal ja 12 tundi. Kuskil selle ühe nädala ja kaheteist tunni jooksul läks meil midagi sassi ja me olime raudselt kindlad on reedene päev. ?! Kiirustasime, et otsida endale öömaja ja välja minna et reedene õhtu ei läheks raisku. Sellest saime muide aru alles enda pühapäeva õhtul, kui tegelikult oli veel laupäev. Õppetund number neli: nii muuseas vaata vahest kalendrit.:D

Ruben ja Chubby

Jälle peatusime üheksaks tunniks. See tankla oli hea ja müüs veini vähemalt. Ostsime poole liitrise Sangria, mis maksis umbes 3euri. Läksime välja laudade juurde istuma. Kõrval oli väike el turista info punkto. Muide, väike keeleõppe: Prantsusmaal pane kõikide sõnade ette la ja Hispaanias el. Turistiputka juures passis meid üks vanem mees, kes kiirelt ka meiega juttu tuli tegema. Ruben on 38 aastane, endine võrkpallur. Teda ei kõigutanud et me ei räägi suhtlustasandil hispaania keelt ja tema ei rääkinud inglise keelt. Niimoodi ongi vist kõige parem keelt tegelikult õppida. Saime teada hästi palju kasulikke väljendeid. Üks tähtsamaid on guapa.:D Istusime seal ja sõnastiku abiga rääkisime, vahepeal käis infopunkti töötaja Chabi meile tõlki mängimas.

Hiljem pakkus Ruben meile võimalust et võime tema juurde tulla ja käia pesemas. Võtsime liitrise Sangria, rekkast igaks juhuks kõik asjad ja hüppasime autosse. Andres ei olnud sellest väga vaimustuses ja veidi torises aga meile meeldis võimalus ennast pesta ja mugavamas voodis magada. Ruben elas umbes 15 minutilise sõidutee kaugusel. Ta on lahutatud ja elab üksi. Rubeni kodu oli väike aga hästi ilus. Käisime mõlemad pesus ja saime internetti kasutada. Lo siento tähendab palun vabandust ja seda saab kasutada näiteks siis kui lõhud kellegi ilusa põrandalambi kogemata ära. Jah, ma mangisin mega osavat ja läksin lambile pihta mis läks omakorda seinale pihta ja nii kukkuski see kuppel klaasijuppidena alla. Magasime Marianaga eesmises toas. Hommikul ärkasime kuue ajal ja kiirustasime samasse tanklasse tagasi. Andres oli just lahkumas. Jõudsime napilt peale hüpata. Nüüd tiirutame Barcelona ümber ja laeme kaupa maha. Andres kirub koguaeg oma GPRS-i süsteemi ja vihkab saksa tehnoloogiat. Vahest ta enda meelest teab ette et see teda valesti juhib ja sõidab hoopis teises suunas. Need on just need korrad kui süsteem ei eksi:D Andresega on küll väga aeglane sõita aga mul on räme peavalu eilsest sangriast ja Marianal jäi ootustepäraselt unest puudu. Täna õhtuks peaksime jõudma Murciasse. Käisime pausi ajal tavalises toidupoes esimest korda, Consumis. Consum on äge, sest hinnad on võrreldes tanklahindadega umbes kolmega jagatud. Go Tavaline Toidupood!

Barcelonas, 8 juuli.

(insert another title here)

Eile tegime 9 tunnise pausi koos Andresega. Seal oli suurem tankla koos söögikohaga. Mõtlesime et me ei jõua enam võileibu ja nuudleid süüa. Kui aus olla oleks nuudleid söönud aga seal neid ei müüdud. Läksime söögikohta ja mõtlesime et lubame endale korraliku kõhutäie ilma hinda vaatamata. Kuna algsete arvestuste järgi on meil enivei vähem raha läinud. Võtsime mõlemad mingid paneeritud kalad koos pasta ja salatiga. Pluss kaks fantat. Arve – 32euri. Niisiis kuskil 480 krooni. See toit läks väga raskelt alla:D Passisime veidi veel tankla ümber ja mõtlesime eelseisvatele näljapäevadele:D Tahtsime veini osta ja kaarte mängida kuskil, aga tankla oli nii äge ja veini ei müünudki. Olime Prantsusmaas pettunud. Tagasi rekka juurde minnes oli Andres ühe pikniku veinipaki välja võtnud ja pakkus meilegi. Vaatasime Knocked Up´i, mille mõningaid stseene oli suht piinlik koos temaga vaadata:D Andres näitas meile oma reisipilte, kaasa arvatud ülesvõtteid ühest hispaania litsist. Rekkajuhid ei saa ikka üle ega ümber teetöölistest:D Hiljem vaatasime veel Mr. Beani. Vaikne igav filmiõhtu. Käisime enne magamaminekut tanklas hambaid pesemas (muide dushi alla pole veel ikka saanud!#!“!). Seal oli huvitav tüüp, kes ilmselgelt pidas meid teetöölisteks, ja kutsus endaga koos meid pesema ja tegi ühemõttelisi zeste. Mariana näitas talle fakki ja ütles „We´re not some fucking hookers!“ Väike mees pani kohe kurjalt vastu prantsuse aktsendiga : „What did you zay, you zay fuck off?“ Päris naljakas värd oli:D
Mariana alustab oma piinapäevadega. Esimesed päevad kui tal pruuni Kenti pole:D Ta ütleb et raske on, niiii raske:D Kohe varsti jõuame Hispaaniasse.

7.juuli, Prantsusmaal.